Minu meelest on töö ja isikliku elu ühildamise küsimus iganenud. Ei ole enam väga asjakohane rääkida kolme jalaga taburetist (töö, pere, mina ise) või nelja auguga nööbist (töö, pere, mina ise, ühiskond). Need eluvaldkonnad on omavahel tänaseks nii läbipõimunud, et vahetegemine on asjata vaev. Piire pole!
Töö ei ole enam ammu koht, kus sa käid, vaid tegevus, mida sa teed huvi ja pühendumusega. Inimese isiklik areng on tööga ülimalt tihedalt seotud – see dikteerib paljuski, mis saateid sa telekast vaatad, milliseid raamatuid loed, kellega lävid, millest huvitud. Kolleegid muutuvad aina enam sõpradeks, kellega veedad tihti aega ja mitte ainult kontoris. Seda nn vaba aega veetes, arutate kindlasti ka tööasju. Ja see on hea ja produktiivne – nii tulevadki tihtipeale need kõige paremad mõtted. Ja teistpidi ka – sõbrad, kellega lävid vabal ajal saavad sinu sparringupartneriteks, kellega arutad ka oma ja tema tööasju. Tihtipeale olete üksteise kliendid või koostööpartnerid. Töö kaudu leiavad inimesed ka väljundi ühiskondlikku ellu. Paljud tööandjad nn annetavad töötunde ühiskonna hüvanguks, nt käisime meie Palamuse vallas ja aitasime suvepäevade raames valla turismi arendada. Paljud kollektiivid käivad prügikorjamisaktsioonidel või muudel talgutel. Ka kaasad ja lapsed tõmmatakse kolleegidega suhtlema, üritustel osalema ja kaasa lööma. Piire pole!
Pärnu Juhtimisekonverentsil näitas üks esinejatest slaidi kahe pildiga. Ühel pildid oli noormees läpakaga ja teisel naine pargis koeraga jalutamas. Esimese hooga tundub kohe, et ahaa, mees teeb tööd ja naine on tõenäoliselt koduperenaine, sest miks muidu ta saab keset päeva koeraga jalutamas käia. Tegelikkus on täna aga hoopis teine. Täiesti vabalt võib mees hoopis suhelda Skype’s sõpradega ja leppida kokku järgmist saunapidu ja naine sörgib pargis ning genereerib uusi turundusideid. Arvuti taga süvenenud näo tegemine ei ole töö tegemine.
Kõik on läbisegi ja põimunud. Kui siiani võis tööandjatele tunduda, et töö ja isikliku elu ühildamine tähendab seda, et inimene võib töö ajal oma isiklikke asju ajada, kuid tööandja ei tohi sekkuda inimese isiklikku aega ja paluda nt nädalavahetusel paar tööasja ära teha, siis mina näen, et töö peaks inimest paeluma niivõrd palju, et ta mõtleb ja kogub ideid igal ajahetkel, suhtleb ja loob uusi tutvusi nii isiklikus plaanis kui ka tööalaselt. Täiesti vabalt võid uue kliendi või koostööpartneri otsa sattuda sõbra sünnipäeval või ööklubis! Oluline on olla nendele ideedele ja tutvustele avatud kogu aeg. Siia ei saa tõmmata piiri, et ei, ma ei ole tööl ja seega tööst ei räägi. Väga paljuski defineerib töö seda, kes me oleme ja kellena meid nähakse. Millega sa tegeled, on üks esimesi küsimusi, mida meilt tutvudes küsitakse. Ideed ja kontaktid tulevad igalt poolt. Üks tõeliselt pühendunud ja ambitsioonikas inimene ei lase neid võimalusi käest. Piire pole!
Üks teema, mis sellega haakub on veel reputation capital ehk sinu mainekapital. See, kes sa oled, on üks tervik. Googelda ennast ja vaata, mida leiad. Millised pildid on sinust veebis, kus ja mis teemadel oled sõna võtnud, millest kirjutanud ja arvamust avaldanud. See kõik on avalik ja kättesaadav kõigile. Seega iga sinu liigutus nii eraelus kui ka tööalaselt jäädvustub ning kujundab sinu mainet. Piire pole!
Seda tahtsingi öelda – piire pole! Kommenteeri ja vaidle vastu!
