Harli Uljas

Lugesin hiljuti raamatut Kuidas teha Venemaast normaalne riik? Autoriks Matvei Malõi, kes on õppinud USA Columbia ja Yale’i ülikoolides, töötanud erinevate Venemaa reformidega ja investeerimisfondidega. Välja andnud on selle 2006. aastal Olion.

Raamatu ostuni jõudsin huvitaval teel. Ühe kinkekaardi lunastamisel jäi veidi puudu ning ei tahtnud puudolevat osa raisku lasta, läksin siis piirist üle. Nii tol hetkel vaid 29 krooniga saadud teos lauale sattuski. Ootused mul raamatu suhtes eriti kõrged ei olnud (mida nii tagasihoidliku summa eest ikka saab), tegelikult oli aga asisem kui arvasin. Kui vaid pidevad kordused välja arvata.

Järgnevalt mõned teadmised, mille välja noppisin, mis eriti meeldisid. Jutumärkidega osad on eriti otsetsiteeringud.

• Omand. Venemaa omand hõljub otsekui õhus – kõigi omand on tulenevalt vastuolulistest seadustest küsimärgi all. Seetõttu tuleb „kompott ruttu ära juua“ enne kui keegi teine seda teeb. Varast peab ruttu välja pigistama kõik mis võimalik, enne kui see ära võetakse.  Elanikud ei usu, et nad omandit valdavad, seepärast ei suuda nad sellega ka peremehelikult ümber käia.
• Kui Hollandis viskab keegi maha banaanikoore on see kui sõnum, et sülgan korrale ja reeglitele. Samas ta teab, et koor korjatakse üles, visatakse prügikasti ja keegi ei libastu. Venemaal elasid inimesed üksteisest nii kaugel, et nende käitumine justnagu ei mõjutanud teisi. Seetõttu pole juurdunud mõte alluda seadusele. Vene seadus on katse vastata küsimustele: „Kes sa oled, kust tuled ja mida tahad – Kus on teie volikirjad, härra saadik“ Vene seadus on isikuline ja täitmine rajaneb sellele, kes sa oled.
• Elatakse kaugel, ääretu stepp. Mis seadus seal on? Vene inimene kui jumal – ma võin kõike. Alateadvuses peab iga inimene end Venemaal jumalaks ja ka seadus suhtub temasse kui jumalasse. Mida teete kui olete jumal? „minu kohta seaduse ei käi,“ muidugi. Kui mõni teine jumal astub banaanikoorele ja jala murrab – tema valik, et murdis jala. Kui sulle seadus ei meeldi, siis sõida tuhat kilomeetrit, ikka Venemaa, aga teistmoodi seadused. Euroopas niiviisi asukohta muuta ei saa.
• Kolm nime. Ivan Ivanovits – temale võib vastu lõugu anda. Viktor Petrovitš Ivanovi tümitada ei maksa: tema isa on külas kaua elanud ja tunneb miilitsat ning võib poega kaitsta. Ühiskond inimest ei kaitse, niisiis püüab seda teha isanimi. See pole muidugi nii tõus kui kuulutada, et tunnen Putinit ennast, käisime koos koolis.
• Venemaal on vähe sellest kui ütelda, et inimene on kõrgem kui seadus: siin leitakse sobiv seadus – vt Hodorkovski süüasja. Läänes tuuakse inimene seadusele ohvriks sõltumata positsioonist (Clintoni skandaalid).
• Seadused on kehvad, sest keegi ei kirjutanud neid selle maa jaoks, kus ta elab. Keegi ei täida neid, kuna keegi ei tunne end nende toimimisega kuidagi seotud olevat. Kui seadus ka oleks hea, ei hakkaks keegi seda täitma – jumalate jaoks ju seadus ei kehti.
• Läänes seovad maa ja maja inimese paiga külge. Ära ei jookse, isegi kui on paha. Venemaal ei hoia talumeest miski kohal, tal pole midagi, aga seda natukestki ei õnnestu alles hoida, kuna puudub tema omandit valvav ja kaitsev seadus. Tähendab, ta võib ära joosta. Lahenduseks on, tuleb jõuga kinni hoida. Et seda täidetaks, peab seadus olema karm. Ikestatud teevad kehva tööd, nii jääb maa harimata ja ei too tulu kellelegi.
• Kui seadused on karistavad ja neid kirjutab karistaja, on kasulik kirjutada neid nii, et kui järgid üht, rikud teist seadust. Mitte asjata ei nimetaud Venemaal ametiposte ülalpidamiseks ning post polnud mitte inimeste teenindamiseks vaid luba taskute täitmiseks.
• Tööstus. Inglane laseb enda üle otsustada enda tehtud kohvrite headuse järgi. Kohvreid valmistav venelane ei pea end kohvritegijaks. „Vaadake, kuidas poeeti sunnitakse küürutama ja kohvreid tegema. Kirjutaksin kui kohvreid ei peaks tegema. Hea küll, ega ma kirja tegelikult ei tunne. Vaata kui teeks sumadane, siis võiks teha maailma parima, aga kohvrid, kuhu keegi asjad paneb – jätke mind parem välja.“
• Vertikaalne ja horisontaalne maailm. Läänes on seadus põrand – ühiskondlik toetus ja sotsiaalne kaitse, võrdlus käib mineviku, tänase päeva ja tuleviku osas, seda nii inimese enda kui ühiskonna osas. Lagi kasvule puudub – vertikaalne maailmasuhtumine. Venemaal saab võrrelda saab end aga naabriga ning vaadata, mida temalt ära võtta ja kuidas kadestada. Kui tahad kasvad, toovad tublid naabrid su maa peale ilusti tagasi.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et oma pealkirjas püstitatud eesmärki raamat siiski ei täida. Lõpupoole on küll loetelu erinevatest tegevustest, mis oleks vaja ellu viia. Kohati kalduvad need aga naljakasse idealismi (riigi seadustekogu – 500 lehekülge, Riigieelarve – 20% eelmise aasta SKPst), teisalt on aga loosunglikud (nt psühholoogiline haridus kui isiksuse arengu alus jne). Sellele vaatamata, tänu ka eeltoodud tähelepanu juhtimistele, mis aitavad ka oma ümbrust veidi teise nurga all, ja ka ühtlasi sealtmaa mõjusid oma käitumises näha, tasus see ajakulu ära.

Raamatu leiate siit.