Hiljuti avaldati Suurbritannia ajalehes „Telegraph“ uudis, et populaarsed turismiatraktsioonid on pidanud tegema miljonitesse inglise naeltesse ulatuvaid väljamakseid külastajatele, kes on end nendel objektidel vigastanud.
Enamik vigastusi on põhjustanud nn libastused ja vääratused ning kasvavat kompensatsiooninõuete tulva on juba nimetatud inglaste tärkavaks „kompensatsiooni kultuuriks“.
Muuseumide, ajaloo- ja kultuuriturismi atraktsioonide, losside ja rahvusparkide seas läbi viidud uuringus toodi välja näiteks järgmised juhtumid:
Naine kukkus öösel kell 2 ajaloolise lossi territooriumile sisenedes seda ümbritsenud vallikraavi, mille tulemuseks oli vaagna- ja puusavigastus. Ta sai ajaloo – ja kultuuriturismi objekte haldavalt organisatsioonilt English Heritage 15 000 naela (270 000 krooni) valuraha, vaatamata asjaolule, et möödus sildist, kus olid selgelt kirjas atraktsiooni lahtioleku kellaajad (10.00 – 16. 00) ning kiri, et ajaloolistel objektidel viibides tuleks olla ettevaatlik, kuna need võivad olla ohtlikud. Lisaks tuli Englis Heritage-l tasuda ka kannatanu õigusabi ja kohtukulud, mis ulatusid üle 37 000 naela.
Victoria Albert Muuseum pidi tasuma ligi 24 000 naela kompensatsiooni ja 30 000 naela õigusabi kulusid naisele, kes jäi järjekorras seistes pöördukse vahele ning vigastas kukkudes puusa.
Veelgi kurioossem, 400 naelane kompensatsiooninõue tuli VA-l kinni maksta mehele, kes oli ilma teenindajata jäänud toiduletis asunud ise endale suppi tõstma ning pöialt supi sisse torgates sellele põletushaavu tekitanud.
Naine nõudis välja 5585 naela, kuna komistas muistse munakivi taha, mis oli lahti tulnud London Toweri kõnniteel.
Moodsa kunsti muuseumil Tate Modern tuli 63-aastasele prouale kunstniku installatsiooni osaks olnud kaldpinnal libastumise eest tasuda 3500 naela, kuna ta ei saanud seetõttu kuid kirjutada ega trükkida. Pikantne on asjaolu, et väljas olid ka vastavad instruktsioonid ning naine esitas kaebuse pigem pahameelest muuseumi personali vastu, kes ei soovinud kuulda võtta vanaproua soovitusi.
Viie viimase aasta jooksul Suurbritannia muuseumides kahjunõuetest ja õigusabi teenuse eest välja maksutud summad ulatuvad üle 2 miljoni naela, mis on märkimisväärne ainuüksi seetõttu, et paljud kompensatsioone välja maksnud muuseumid ja atraktsioonid on osaliselt või täielikult rahastatud riigi poolt. Maksumaksja pole aga kindlasti rahul sellise ressursipaigutusega.
Paljudel juhtudel on küll kulud katnud kindlustusfirmad, kuid see on kindlustusvõtjate jaoks toonud kaasa suuremad kindlustusmaksed.
Viimane toodud näide viitas ka asjaolule, et nii mõnigi kord aitavad halvast olukorrast välja tulla hea teenindus ja empaatiavõimega teenindajad.
Kas Eestis on olukord sama hull? Õnneks või õnnetuseks pole nn kompensatsioonikultuur siinmail juurdunud. Eks vist oskavad tänavaaukude ja libedate kõnniteedega harjunud kaasmaalased olla ettevaatlikumad või pole lihtsalt taibatud oma komistamisi kellegi teise süüks panna.
Muuseumid kasutavad ka Eestis külastajate teavitamiseks ja hoiatamiseks erinevaid mooduseid: viitasid, silte ja piktogramme. On olemas eeskirjad ja juhendmaterjalid töötajatele, külastajate meelespead. Külastajaid teavitatakse sellest, et nad liiguvad muuseumi/atraktsiooni territooriumil omal vastustusel jne. Küsitletud atraktsioonidel suuri vigastusi ja märkimisväärseid kulusid pole seni õnneks olnud. Kiirabi on ka mõned korrad vaja läinud, kuid põhjuseks külastajate endi hooletus või ülemeelikus. Sugugi mitte kõigil külastusobjektidel pole kehtivat tsiviilvastutuskindlustust.
Niisiis, tasuks veelkord üle vaadata, kas madalad uksepiidad ja astmed on ikka märgistatud ning juba projekteerimise ning ehituse käigus mõelda selle peale, milline plaat veekeskusesse või fuajeesse maha panna, st see märjaks saades eluohtlikult libe poleks.
Loodame, et nii atraktsioonide haldajate kui ka külastajate terve mõistus aitavad siin jätkuvalt saavutada tasakaalu ning olukord Eesti atraktsioonidel ei muutu sarnaseks Inglismaaga, kus osa ajaloolisi objekte tuli aina karmistuvate tervisekaitse nõuete pärast koguni külastajatele sulgeda. Piltlikult ja veidi pilkavalt öeldes selleks, et keegi kogemata munakiviteel ei komistaks.
Pilt on pärit siit
!
BDA Consultingu partner ja juhtimiskonsultant Elmo Puidet soovitab lugemiseks 
