Harli Uljas

Pool aastat on mööda läinud sellest ajast kui sain loetud raamatu “Lords of Finance, The Bankers Who Broke the World”. Aga see raamat millegipärast ei lähe ikka mul meelest. Järelikult oli tegemist piisavalt asjaliku teosega, et sellest mõned sõnad lähemalt kirjutada.

Alustama peab tegelikult algusest. Raamatu autoriks on Liaquat Agamed. Minu lugemisele ärgitajaks olid soovitused – tegemist oli 2009. aasta parima äriraamatuga, mida soovitasid Financial Times ja Goldman Sachs.

Põhjus, miks ta meelest ei lähe, on see, et maailma majandusolukord ajaperioodil, mille kohta see teos käib ning täna näib väga sarnane. Ehk siis juttu on maailma nelja suurriigi keskpankade sünnist, nende juhtidest, otsustest ja otsustamatusest ning majanduste omavahelisest seotusest. Teatud analoogiaid 1920. aastatega ning tänapäevaga on leitud ka uuringutes (linki ei tasu küsida, suutsin selle kaotada).

Ühesõnaga, millised on erinevate riikide olukorrad esimese maailmasõja eel ja kahe sõja järgsel ajal, kuidas Ameerikasse raha sisse voolab, seda taas Saksamaale välja laenatakse. Inglismaa üritab tagasi liikuda kullastandardile, samas kui riigi kullavarud on otsa saamas ning laenude saamine pole ka liiga lihtne. Prantsusmaa saab aga enam-vähem hakkama ning kullastandardilt devalveerimisega Inglismaalt turgu võtab.

Kõikide nende ilusate suurte sõnade ja riikide tegutsemiste taga on aga inimesed. Keskpankade juhid, kes hoiavad intressimäärad madalal või kõrgel, jälgivad majandusnumbreid. Sellest tulenevalt nimetati nende nelja riigi keskpankureid ka maailma kõige eksklusiivsema klubi liikmeteks.

Kõik need nelja riigi keskpankade juhid on erineva taustaga – siiski enamasti ühiskonna koorekihi lähedal olevad inimesed, keda oodanuks edukas karjäär mõne erapanga juhina. Või siis, kes pikka aega olid juhtinud mõnda suhteliselt tagasihoidlikku erapanka, ilma et oleksid olulisi vigu teinud või panka (veel) põhja lasknud.

Kõige võimekam nendest on tol ajal kindlasti tulevane USA keskpanga juht Benjamin Strong, esimese maailmasõja sõjasuve eel tosina aastaga ligi kolmkümmend korda kasvanud Bankers Trusti 41-aastane president. Väljakutseid enne presidendi kohale asumist oli rohkelt – osalemised nõupidamistel, kuidas tagada, et ligi 500 miljonit dollarit, mis mõne kuu jooksul USA pankadele Euroopast makstama peaks ja mille tasumine oli ohus, sealseid pankasid ümber ei ajaks, kuidas tagada, et tuhanded esimese maailmasõja eel Euroopas viibivad Ameeriklased saaksid vahendeid, et koju jõuda, kui dollarit vastu ei võeta või võetakse väga kehva kursiga. Strong oli lugupeetud mees, lugupeetum kui Morganid-pankurid. „Kuhu ta ka ei istunud, seal asus laua ots,“ ütlesid tolleaegsed Strongi kohta.

Esimesest pakkumisest ta keeldus. Väitis, et põhjused pole rahalised. Pakutud 30 000-dollariline aastapalk oli tegelikult vaid väike osa sellest, mis ta erapanga tippjuhina võinuks teenida. Varandust tal polnud, tema elustiil oli aga luksuslik – ainuüksi ta elamispinna aastarent moodustas poole aastapalgast. Lõpuks ta nõustus.

Strong on vaieldamatult kogu selles raamatus toodus seltskonnas kõige värvikam, otsustusvõimelisem ja võimukam. Teised jäävad alla vaid napilt – lisaks Strongile kuulusid klubisse Briti keskpanga juht Montagu Norman, Saksamaa keskpankur Hjalmar Schacht, Prantsuse keskpanga juht Aime Hilaire Emile Moreau.

Sisuliselt oli just Strong, kes pani aluse tänase Föderaalreservi juhi otsustusjulgusele ja vabadustele. Olles küll vaid üks 12 keskpangaüksuse juhist, samas suurima juht, suunas ja otsustas ta sisuliselt kogu maailma rahapoliitikat, rääkimata Föderaalreservist. Tema lõi ka vahendid, mis täna sama keskpanga juhil käepärast on – intressimäärad, erinevad laenamise viisid jt. Raamat tegelikult jõuabki sisuliselt lõpule Benjami Strongi surmaga 1928. aastal, edaspidi toimub vaid võrdlus eelse ajaga – näha võib, kuidas isiku kadumine nõrgestas kogu süsteemi ning mantlipärijad kohale ei suutnudki sobida.

Väga põnev on lugeda, kuidas Saksamaale raha laenati. Ehk siis, kuidas ei suudetud tasuda hiiglaslikke reparatsioone (sest kaubandusdefitsiiti teised riigid ju ei soovinud), teatud ajaperioodil laenati aga Saksamaale raha, mida see kulutas uute kultuurimajade, teatrihoonete, elamute ning muu ilusa ja kena ehitamiseks. Kui laenude tasumise aeg saabus, polnud aga millestki tasuda.

Nõrgenenud Inglismaa oleks reparatsioonide osas nõus järeleandmisi tegema, Prantsusmaa poliitikud kardavad Saksamaad ja pole sellega kindlasti nõus, pigem tahavad rohkem. Majanduslikke tõdesid ei arvesta aga keegi. Raamatust jooksevad läbi ka John Meynard Keynes’i arvamused ning prognoosid majanduse kohta.

Kui seda osa lugesin, tabas teatav kurblik äratundmisrõõm. Tolleaegne Saksamaa tundus kui buumiharjal Eesti (Kreeka, Ida-Euroopa), raha väljalaenajast Ameerika on täna asendunud Saksamaaga. Tänane maailm on aga keerulisem. See pisike mudel toimis Euroopas, lisandunud on uus samaväärne tasand. Globaalselt asendus kunagine laene ihkav ja mitte tasuv Saksamaa täna hoopis Ameerikaga ning oma raha laenajaks on Hiina ning naftariigid.

Seega tolleaegne ühetasandiline mudel on täna palju keerulisem, võiks isegi mõelda et kahetasandiline tulenevalt kaubanduslikult tasakaalus Euroopast, ning teisalt Ameerikast ja Hiinast.

Tol ajal kulus selle segaduse harutamisele kakskümmend aastat ja Teine maailmasõda, lisaks tohutu vaesumine, kümned miljonid töötud inimesed, riikide enesessesulgumine ning kaubanduse kadumine.

Vaatamata üle 500-le leheküljele oli keskpankuritest lugemine põnev. Mitte ainult paralleelide tõttu tänase maailmaga, pigem ka selle tõttu, kuidas tipprahanduse nurgast esimese Eesti Vabariigi aeg välja paistis ning milliseid oma kõrva taha jäänud detaile sellest ajast saab kõrvutada.

Ja veel, raamat on kirjutatud ülipõnevalt, mõnelgi korral oli lihtsam loobuda mõnest öötunnist kui Weimari Vabariigi ning rahvusvaheliste (finants)suhete põnevast maailmast.

Lugemissoovitus: Lords of Finance, The Bankers Who Broke the World, Liaquat Agamed, 2009 Penguin Books