Ülle Puustusmaa

Loo pealkirjaks on  ühe muuseumikülastaja emotsionaalne tagasiside, mis kätkeb endas nii vaimustust nähtu ja kogetu osas kui ka mõningast etteheidet.  See on ju ikka nii, et muuseumi või atraktsiooni poolt vaadatuna tutvustatakse külastusobjekti piisavalt ja külastaja poolt vaadatuna ei ole info küllalt kättesaadav või suupärane.

Just muuseumide ja ka teiste külastajatele suunatud organisatsioonide kommunikatsioonist kõneldi juulis Düsseldorfis toimunud konverentsil “Communicating The Museum” (CTM). Konverents  toimus sama nime all juba üheteistkümnendat korda ja võttis  seekord Düsseldorfi kunstimuuseumi Kunstpalast konverentsisaalis vastu ligi kakssada osalejat üle maailma.  CTM on  läbi aastate olnud kogemuste ja uute ideede vahetamise ning kokkusaamise kohaks ning selle kvaliteedimärgiseks on Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu ICOM toetus ja osalus alates 2010. aastast.

Sel aastal keskenduti külastuselamuse, samuti  atraktsiooni füüsiliste piiride sisese ning välise kommunikatsiooni rollile ja võimalustele  pikaajalise emotsionaalse partnerluse loomisel külastajatega. Järgnevalt  mõned head  kogemused ja  soovitused, mis nopitud  konverentsi ettekannetest, vestlustest ning  mõtteist siin-seal ringi vaadates.

Muutused meie ümber on nii kiired, et muuseumidel (nagu meil kõigil) tuleb ajaga kaasas käimiseks pingutada  ja vahel ka lähenemises kliendisuhtlusele ja kommunikatsioonile rakurssi muuta.  On teemasid, mis tekitavad vastakaid arvamusi. Näiteks, kas ekspositsiooni osade,  kunstiteoste veebis kättesaadavaks tegemine on ikka  õigustatud ja kas mitte seeläbi ei satu löögi alla külastusnumbrid, kas kunstiteostes üksikute elementide kasutamine turunduskommunikatsioonis on ikka sünnis ja kas ning kuidas nutitelefonide rakenduste kasutamine näitusesaalis on muudab muuseumi  põhiolemust.

Google Art projekti  juht tutvustas suurepäraseid tulemusi muuseumide ja kunsti teadvustamisel  veebikeskkonna toel. Projektiga on hetkel liitunud 17 mõjukat muuseumi paljudest riikidest ja keskkond võimaldab nii galeriide panoraamvaateid kui üksikute kunstiteoste detailset uurimist ning analüüsimist, nende kohta lisainfo hankimist. Zuumida on tõepoolest võimalik üksikute pintslitõmmeteni, lahendus aitab märgata iga detaili. Vaatajale pakutakse nö mikroskoobivaadet.  Proovige näiteks Pieter Bruegeri maalilt „The harvesters“ üles leida hani, mille tabamisega mänguhoos poisikesed end taamal lõbustavad. http://www.googleartproject.com/museums/met/the-harvesters.

Projekti põhieesmärk on oluliselt laiendada publiku ligipääsu muuseumidele ja kunstile, teisalt ka muuseumide publikuhaaret. Kuid mitte ainult. Google Art  pakub juba külastuse planeerimise faasis  infot ja ettekujutust sellest, mis sihtkohas ees ootab ja loomulikult on pärast muuseumikülastust võimalus nähtut meelde tuletada, täpsustada.   Tähelepanuväärsed on loodud osalusvõimalused – veebikeskkonnas saab luua ka oma muuseumideülese kunstikogu, algatada diskussiooni konkreetse  taiese üle ja jagada oma kogu sõpradega sotsiaalvõrgustikus. Google Art külastatavus on meeletu –  esimese kolme kuuga 12 miljonit. Muuseumide võit on nende parem nähtavus ja tuntus,  projekt  aitas luua seose muuseumi ja potentsiaalse külastaja vahel, oluliselt suurenes ka muuseumide kodulehtede külastatavus ning muuseumid said hulgaliselt meediakajastusi. On-line külastajad jõuavad suurema tõenäosusega ka füüsilise külastuseni. Nii kirjeldatud projekti kui teiste muuseumide kogemus ekspositsiooni sisu veebis tutvustamisest näitab, et muuseumide külastatavus kasvab ja külastajaskond nooreneb.

Kui Google Art projektiga liitumine pole kõigi muuseumide jaoks, siis vähemalt fotomaterjali avaldamine näitusesaalidest, ekspositsiooni elementidest oma kodulehel on ometi kõigile külastusobjektidele jõukohane. Paraku on see suhteliselt lihtne ja samas külastaja jaoks nii oluline samm paljudes muuseumides  ja atraktsioonidel astumata. Ühe positiivse näitena mitmetest võib siinkohal tuua KUMU, mille kodulehel avaneb  virtuaaltuur muuseumisaalides koos võimalusega mõnede eksponaatide kohta detailsem ülevaade saada ja seda koguni koos audiogiidiga. Vajalik on siiski väikese programmi installeerimine arvutisse ja isutekitav ülevaade muuseumis ees ootavast rullub vaataja ees lahti (http://www.foto360.ee/kumu/). Paraku on virtuaaltuur  hetkel vaid eestikeelne.

Samuti oluline teema on kaasaegsete tehnoloogiliste lahenduste kasutamine ja arengutega arvestamine muuseumides ja atraktsioonidel.  Muuseumid teevad justkui läbi muutust mõtlemises. Lisaks sisule ja väljapanekule tuleb senisest enam mõelda tehnoloogiale, sellele, kuidas see töötab. Olgu  siis kasvõi kodulehe puhul ligipääsu ja mugava kasutuse tagamine tahvelarvutite ja nutitelefonide kasutajatele. Uued tehnilised  lahendused lisavad võimalusi sisu vahendamiseks, sh eriti noorematele muuseumikülastajatele  sobival moel. Näiteks pakub QR koodi kasutamine head moodust tähelepanu tõmbamiseks ja suhtluse alustamiseks. Muidugi ei asenda moodsad seadmed teisi  lähenemisi, pakkudes vaid uutmoodi võimalust muuseumide avastamiseks ja valikut interpretatsiooniks. Pealegi, mitte kõik külastajad pole nutitelefonide kasutajad.

Muuseumid on üha aktiivsemalt ära kasutamas sotsiaalmeedia võimalusi, kuid oluline on siingi silmas pidada mitmesuunalise kommunikatsiooni printsiipi. Näteks teeb Tate head tööd Twitteriga, kuna  pakub järgijale ka osalusvõimalust läbi esitatud küsimuste. Nii ei jää säutsud vaid ühesuunaliseks sõnumite infovooks. Ja muidugi on kõigi sotsiaalmeedia kanalite kasutamise eesmärk suunata järgijaid reaalsele külastustele, nö kutse tegutsema, osalema.  Üks konverentsil osaleja võrdles erinevaid veebipõhiseid suhtluskanaleid ja esitas järgneva metafoori. Kui Facebook on nagu õhtusöök sõpradega, mis on mugav, kuid olukorras, kui kõik kipuvad liiga pikalt  ja palju rääkima oma eludest, võib muutuda igavaks, siis Twitter on nagu maailma suurim baar – lärmakas ja rahvarohke. Organisatsiooni koduleht on aga nagu kodumaja  kus kõik räägib teist ja teie vaadetest. Kriitilise tähtsusega on teile oluliste külaliste oma koju kutsumine, kus te saate neid oma parimal moel vastu võtta, kostitada ja neile oma väärtusi tutvustada. Minu meelest on see küllaltki tabav lähenemine, sest kus mujal, kui oma kodulehel saate te potentsiaalsete ja olemasolevate külastajatega jagada tõest ja olulist infot ning luua just sellise infovoo, millist soovite ja peate oluliseks. Ühendkuningriigis viimase kahe aasta jooksul tehtud külastajate uuring st nähtub, et 40% külastajatest tutvub enne atraktsiooni kodulehega ja koguni 47%  on külastusest nii inspireeritud, et läheb hiljem uuesti  organisatsiooni veebilehele.

Niisiis, pikaajalise ja usaldusliku ning positiivse suhte loomiseks külastajatega on äärmiselt oluline initsieerida ja hoida virtuaalset dialoogi nii enne külastust, selle ajal kui ka pärast külastust, arvestades ootuste ja vajadustega kõigil erinevatel  interaktsiooni etappidel .

Ja veel üht väljapaistvat turunduskommunikatsiooni kogemust tahan siinkohal jagada.  Artiklit illustreerivad fotodki  kuuluvad selle juurde. Nimelt, korraldas Muuseum Kustpalast Düsseldorfis oma renoveerimisjärgse taasavamise puhul gerilja kampaania (guerilla campign), mis sai nimeks „Kunst Befreit“ (ingliskeelsena Art Set(s) Free). Ja tõepoolest, kunstiga käidi üsna vabalt ümber, paigutades kunstiteoste, sh suurte klassikute nagu Rubens maalidelt pärit elusuuruses figuuridega välireklaame hoopis tavapäratusse konteksti – Düsseldorfi linnaruumi kõige üllatavamatessegi paikadesse, nagu Rheini jõe kaldapealne, parklad, kanalid, kaubamajad, bussi- ja raudteejaamad. Kõikjale, kus linlased ja külastajad veedavad aega ja ei oska oodata selliseid signaale. Kampaania korraldajad panid tähele, et inimesed soovisid end figuuridega koos pildistada. Sestap arendati algset ideed edasi ja korraldati fotokonkurss, mis andis suurepärase võimaluse kommunikatsioonis osalemiseks. Veelgi enam – kaubamajad, hotellid ja teised ärid avastasid, et kampaania toetab ka nende tegevust ning nad pakkusid aktiivselt koostööd. Kujude asukohta muudeti iga päev. Olgem ausad, puudus ka linnavalitsuse luba neid linnaruumi paigutada . Muuseum lõikas kasu isegi pärast kampaania lõppu, sest kujud müüdi oksjonil imekiirelt ja praegugi leiab neid inimeste kodudes, aedades, rõdudel. Kampaania kestis kaks kuud ja tõi muuseumisse arvukalt külastajaid, kusjuures hoopis värskema, noorema publiku, kui on tavapärane kunstimuuseumi külastajaskond. Kuid kampaania meeldis ka traditsioonilisele vanemale külastajaskonnale. Muuseumi turundusjuht märkis ka asjaolu, et vaid neli muuseumi viiest kuraatorist pidasid ideefaasis kampaaniat heaks mõtteks ja vastaliste meelemuutus saavutati vaid argumendiga, et sel moel on võimalik oluliselt rohkem inimesi tuua päris kunsti juurde. Nii mõnigi kord võib ühise keele leidmine ja üksteisemõistmise saavutamine organisatsiooni sees, erinevaid rolle täitvate inimeste vahel olla keeruline. Siin aitab ilmselt ühise üldise eesmärgi meeldetuletamine ja lahtimõtestamine. Vaba(stava) kunsti kampaania näitab ilmekalt, et (külastus)elamus saab alguse oluliselt varem, kui muuseumiuksest sisseastumise hetkel.

On tõsiasi, et muuseumidel ja loomulikult ka kõigil teist tüüpi atraktsioonidel puudub tänapäeval kontroll selle üle, milline on internetiavarustes nendega seonduva info sisu ja kuidas seda kasutatakse. Meeldigu see meile või mitte, veebis võib vabalt ka Mona Lisat „laikida“, kuigi Louvrel ei ole sellega kõige vähematki pistmist. Seda olukorda tuleb teadvustada ja astuda aktiivselt samme selleks, et rääkida oma lugu  oma külastajatele ja potentsiaalsetele külastajatele organisatsioonile sobival, võimalikul ja ajakohasel ning külastajatele sõbralikul, nauditaval ja rahuldust pakkuval moel.